Dinosauruste rünnak?

Teist lähenemisviisi paleontoloogilistele uuringutele võiks nimetada „dinosauruste välksõjaks“.
See termin on laenatud bioloogidelt, kes korraldavad biovälkrampi. Biovälkrampides kogunevad vabatahtlikud, et koguda kindlaksmääratud aja jooksul kõikvõimalikud bioloogilised proovid kindlast elupaigast. Näiteks võivad biovälkrampijad nädalavahetusel korraldada proove kõigilt kahepaiksetelt ja roomajatelt, keda mägiorus leidub.
Dinosauruste välksõja eesmärk on koguda kindlast fossiilide leiukohast või kindlast ajastust võimalikult palju ühe dinosauruseliigi fossiile. Ühest liigist suure valimi kogumise abil saavad paleontoloogid otsida liigi liikmete eluea jooksul toimunud anatoomilisi muutusi.

Ühe 2010. aasta suvel väljakuulutatud dinosauruste välksrünnaku tulemused raputasid dinosauruste jahimeeste maailma. Need tekitasid ka arutelu, mis kestab tänaseni.
Üle saja aasta olid paleontoloogid joonistanud dinosauruste elupuule kaks eraldi haru: ühe Triceratopsi ja teise Torosauruse jaoks. Kuigi nende kahe vahel on erinevusi, on neil palju sarnasusi. Mõlemad olid taimtoidulised. Mõlemad elasid hilisel kriidiajastul. Mõlemal olid pea taga kilbitaolised luust kaelarihmad.
Teadlased mõtlesid, mida dinosauruste rünnak selliste sarnaste olendite kohta paljastada võiks.

Kümne aasta jooksul leiti Montana fossiiliderikkast piirkonnast, mida tuntakse Hell Creeki kihistuna, Triceratopsi ja Torosauruse luid.
Nelikümmend protsenti fossiilidest pärinesid Triceratopsilt. Mõned koljud olid Ameerika jalgpalli suurused. Teised olid väikeste autode suurused. Ja nad kõik surid eri eluetappidel.
Mis puutub Torosauruse jäänustesse, siis torkasid silma kaks fakti: esiteks oli Torosauruse fossiile vähe ja teiseks ei leitud ühtegi noort ega Torosauruse koljut. Kõik Torosauruse koljud olid suured täiskasvanud koljud. Miks see nii oli? Kui paleontoloogid küsimuse üle juurdlesid ja ühe võimaluse teise järel välistasid, jäi neile üks vältimatu järeldus. Torosaurus ei olnud eraldi dinosauruseliik. Dinosaurus, mida on pikka aega kutsutud Torosauruseks, on Triceratopsi viimane täiskasvanud vorm.

Tõestus leiti koljudest. Esmalt analüüsisid teadlased koljude üldist anatoomiat. Nad mõõtsid hoolikalt iga kolju pikkust, laiust ja paksust. Seejärel uurisid nad mikroskoopilisi detaile, nagu pinnatekstuuri koostis ja väikesed muutused volangides. Nende uuring näitas, et Torosauruse koljud olid "tugevalt ümber ehitatud". Teisisõnu, Torosauruse koljud ja luulised volangid olid loomade elu jooksul läbi teinud ulatuslikke muutusi. Ja need ümberkujunemise tõendid olid oluliselt suuremad kui isegi suurima Triceratopsi kolju puhul, millest mõnel olid muutuste märgid.
Laiemas kontekstis viitavad dinosauruste välksõja tulemused tugevalt sellele, et paljud üksikute liikidena identifitseeritud dinosaurused võivad tegelikult olla vaid üks liik.
Kui edasised uuringud toetavad Torosauruse-täiskasvanuks saamise-Triceratopsi järeldust, tähendab see, et hilise kriidiajastu dinosaurused ei olnud tõenäoliselt nii mitmekesised, kui paljud paleontoloogid arvavad. Väiksem dinosauruste tüüpide arv tähendaks, et nad olid keskkonnamuutustega vähem kohanemisvõimelised ja/või et nende arvukus oli juba languses. Igal juhul oleks hilise kriidiajastu dinosaurustel olnud suurem tõenäosus välja surra pärast ootamatut katastroofilist sündmust, mis muutis Maa ilmastikku ja keskkonda, kui mitmekesisem rühm.

——— Dan Rischilt